Kuidas luua unistuste elu?
Enne investeerimisteemadega edasi liikumist tuleb lahti kirjutada veel üks oluline asi – kuidas ma jõudsin oma „unistuste elu“ defineerimiseni. Nagu eelmistest postitustes mainitud, hakkasin esimest korda oma elu üle sügavamalt järele mõtlema 2017 aasta kevadel. Kui ma oma 20ndate alguses tööle läksin, hakkasin üsna kiirelt ja edukalt karjääri tegema – liikusin iga paari aasta tagant kõrgemale ametikohale, sain rohkem vastutust, suuremaid meeskondi juhtida, esimese töökoha välismaal (millele järgnes teine, kolmas, jne... praeguseks olen oma seitsmendal „välismaa“ tööl ja neljandas välisriigis). Karjääriredelil ronimine ja tähtsalt kõlavate ametinimetuste saavutamine ei ole kunagi minu ambitsioon olnud – pigem see „juhtus“, kuna olin alati proaktiivne, lahendusi otsiv, valmis keerulisi väljakutseid vastu võtma, ja ka mitte kõige nürim kriit karbis 😊.
Pikki aastaid ma täiesti siiralt nautisin seda elu – töötamist suures rahvusvahelises firmas, probleemide lahendamist, tööreise ja võimalusi töötada teistes riikides, pidevat enesearengut ja uute oskuste õppimist, isegi kõrgemate ja vastutusrikkamate ametitega kaasnevat pinget ja stressi. See oli minu jaoks natuke nagu mäng – üha uued väljakutsed millest jagu saada, saavutustega kaasnevad eduelamused, isegi kollegidega „võistlemine“ – kes on parem.
Ma ei mõelnud eriti sellele, kas oleks olemas mingi muu, teistsugune elustiil ja eneseteostus. Minu identiteet oli tugevalt seotud minu tööga. Samas andsin endale alati aru (kui ma selle peale mõtlema juhtusin), et korporatiivne karjäär ei ole minu unistus. Lapsena unistasin hoopis teistest asjadest – päris väiksena oli minu lemmikuks Doktor Dolittle, siis Gerald Durrell, ja teismeliseeas National Geographicu ajakirjanikud ning Christoph Kolumbus 😊 Kõik seotud reisimise, seiklemise, maailma avastamisega. Kuigi olin oma eluga rahul ja õnnelik, tegid mind alati natuke kadedaks inimesed, kellel oli väga selge visioon, mida nad oma eluga teha tahavad.
Postituses „Kuidas kõik algas“ kirjutasin lahti oma eksleva teekonna alates 2017. aasta kevadest 2020. aasta suveni. Kristi Saarele kirjutamise ja temaga kohtumise vahele jäi aga veel üks oluline hetk.
Augustis 2020 läksime elukaaslasega lühikesele nädalalõpureisile Poola mägedesse. Lisaks pikkadele jalutuskäikudele looduses, veetsin sisuliselt kolm päeva istudes kohvikruusiga hotelli terrassil, tegeledes millegagi mida ma korporatsioonielust inspireerituna nimetasin „personal strategy session“. Mõtlesin enda jaoks läbi mitmed asjad: Mis on minu kõige olulisemad isiklikud väärtused? Neid sai kokku 7: vabadus / iseseisvus; rõõm; tänulikkus; tervis / hea vorm; tasakaal / sisemine rahu; lähedased suhted; positiivne mõju inimestele ja maailmale minu ümber. Mis teeb mind päriselt õnnelikuks? Milline näeks välja minu unistuste elu? Mis on minu missioon elus? Kirjutasin need asjad enda jaoks paberile (või tegelikult arvutisse) põhjalikult lahti.
Järgmisena tegin iseendaga ajurünnaku, leidmaks erinevad teid / stsenaariume selle unistuste elu ehitamiseks. Kaalusin variante alates karjääriga seotud tegevustest kuni ettevõtluse, erinevade kõrvaltegevuste ja passiivse tulu tekitamise võimalusteni. Kokku sai kirja taaskord 7 (täiesti juhuslikult 😊) erinevat varianti mida lähemalt uurida. Etteruttavalt võin öelda, et järgnevate kuude jooksul see esialgne nimekiri muutus ja arenes, ning praeguseks on sellest alles jäänud 3 punkti millega aktiivselt edasi liigun.
Seejärel panin kirja üldisema „10 aasta plaani“ – umbes mis verstapostid millal peavad saavutatud olema (veelkord ette rutates – järgnevate kuude jooksul taipasin, et olin oma esialgses plaanis liiga konservatiivne, ja 10 aasta plaan muutus 5 aasta plaaniks, millest plaanin lähemalt mõnes järgmises postituses kirjutada). Ja lõpetuseks said kirja juba väga detailsed ja konkreetsed järgmised sammud järgnevaks kolmeks kuuks.
Poola mägedest lahkusin tundega, et käes on minu uue elu esimene päev.
