VABADUS!

Hüvasti, kontor!

Nii, see on tehtud! Jaanuari keskel panin tööl lahkumisavalduse lauale ja alates märtsist olen siis ametlikult vaba!

Isegi raske on kirjalikult sõnadesse panna, mis tunne see on 😀 Ma olen selle hetke nimel väga fokusseeritult ja sihikindlat tegutsenud 5,5 aastat. Mõte hakkas küpsema isegi varem - kuskil 2017-2018 aasta paiku; sellest olen kirjutanud blogi esimestes postitustes. Aga suvel 2020 sai konkreetne tegutsemisplaan paberile ja arvutused excelisse.

Aga kõigepealt sammuke tagasi. MIKS ma selle teekonna ette võtsin ja lõpuks 2 kuud tagasi selle paberi lauale panin?

Lühidalt - ma ei saanud oma tööst enam rõõmu ega eneseteostust. See oli muutunud sisuliselt “kuldseks puuriks” - väga hea palk, muidu ka head tingimused, aga ma ei tundnud juba mitu aastat mingit elevust, põnevust, ega tunnet et minu töö maailma kuidagi paremaks muudab. Rahvusvahelises firmas tegevjuhi positsioonil olles loomulikult on pidevalt väljakutseid ja eesmärke mida tuleb saavutada, aga need on kellegi teise seatud eesmärgid. Ja päeva lõpuks - kas sa oma surivoodil mõtled härdusega tagasi, et küll ikka märtsis 2023 sai hea käive tehtud? No ilmselt ei 🙂 Lisaks muutusid paaril viimasel kuul teatud asjad ja otsused minu jaoks väga vastumeelseks - ma tundsin, et ma ei taha neid ellu viia. Loomulikult oli teisel kaalukausil ka palju ka positiivset - see kõlab klišeena, aga näiteks töö tõeliselt andekate, ambitsioonikate inimestega - kuid minu puhul vastus küsimusele “kas seda sa tahadki oma eluga teha?” oli kindel EI. 

Ja siis KUIDAS - no tegelikult terve see blog on selle teekonna kajastus. Aga taas kord lühidalt 😅Alates sellest kui plaan ja arvutused excelisse kirja said, tegin suure osa oma otsustest seda eesmärki silmas pidades. Mõned näited:

Võtsin vastu tööpakkumisi riikidessse kuhu ma tegelikult nii väga kolida poleks tahtnud (Ukraina sõja eelõhtul, anyone?). 

Rahvusvahelise firma tegevjuhi ametikohal olles elasin Münchenis alla 30m2 suuruses korteris.

Poola kolides panin nii mõnedki kulmud kerkima sellega, et uhke ametiauto asemel otsustasin võtta rahalise kompensatsiooni ja tööl käia jala 🙂

Rääkimata lugematutest ostmata jäetud riietest, kingadest jms. 

Ja kogu see raha, mis ei kulunud üüri, auto, riiete peale, läks igakuiselt investeerimisportfelli, seda ka kõige punasemate turulanguste ajal. 

Kommentaariks - kahtlemata olen ma need aastad elanud väga head, lausa suurepärast elu. Ma ei tunne, et oleksin midagi enda jaoks olulist “ohverdanud”. Kordagi ei hoidnud kokku oma suurima kire - reisimise - ega muude elamuste pealt. Samuti mitte kohviku-latte pealt, khm-khm. Aga mu portfelli kasvatamise fookus oli lihtsalt nii tugev, et väga lihtne oli teha selliseid valikuid, mis kõrvaltvaatajale kohati kummalised tundusid. Mult on ka täitsa otse (heatahtlikult, aga siiski) küsitud, kuidas see ometi võimalik on et tegevjuhil pole autot või et ta elab sisuliselt kingakarbis 😂 Õnneks kui eesmärk on nii selge ja tugev, siis teiste arvamused sellistes küsimustes eriti ei morjenda.

Praegu võin öelda, et need loobumised olid 100% seda väärt! Tulles tagasi postituse alguse juurde - mis tunne siis on? Liblikad kõhus! Elevus, põnevus, no lihtsalt… õnnelik. Aga samas ka rahulik, lõõgastunud, zen tunne. Viimastel nädalatel olen ennast korduvalt tabanud mõttelt, kui TÄNULIK ma olen 5-6 aasta tagusele iseendale, kes selle teekonna ette võttis ja rajal püsis. Et minu tänasel minal oli võimalik see otsus teha. 

Mis edasi? Esialgu saabuva kevade ja suve nautimine, ning palju-palju reisimist ☺️. Aga konkreetsemalt eesmärkidest, numbritest ja muust sellisest juba järgmistes postitustes.