Selles postituses ei tule juttu eesmärkidest ega investeerimisest; kirjutan hoopis ühe oma suurima unistuse täitmisest. Nii kaua kui ma mäletan, on Jaapan tundunud mulle väga erilise paigana, ma olen alati lihtsalt TEADNUD, et see on „minu“ koht. Jaapani peale mõeldes on mind tõmmanud kõik: nende esteetika, nende kultuur, sügavad traditsioonid põimunud ülimodernse tehnoloogiaga, unikaalne loodus, ajalugu... Oma esimese Jaapani külastuse tahtsin kindlasti planeerida kevadesse, et näha kirsiõisi. Ostsime elukaaslasega piletid 2020 aasta kevadeks, ja oleksime pidanud lendama 2 nädalat peale piiride lukku minekut. Lõpuks ootasime 3 aastat, enne kui Jaapan taas turistidele avanes, ja istusime lennukile 31. märtsil 2023. Meie reis kestas 16 päeva; elasime pool aega Tokyos ja teise poole Kyotos, ning tegime mitmeid ühe päeva reise ka teistesse kohtadesse. Jaapan ületas mäekõrguselt minu isegi kõrgeid ootusi – mulle lihtsalt meeldis tõesti praktiliselt kõik selles riigis! Allpool väike „minu Jaapan“ 😊 – ehk asjad, mis mulle kõige rohkem muljet avaldasid.

Kirsiõied. Jah, see oli unistuse täitumine. Sõnades on raske seda ilu kirjeldada – alates imelistest templitest ja kindlustest, kuni täiesti tavaliste linnatänavate, hoovide ja jõeäärteni – kõik uppunud roosasse ja valgesse õitemerre.

Esteetika. Ma ei oska paremat sõna leida – lihtsalt kõik Jaapanis on visuaalselt nauditav. Igal pool on näha traditsioonilisi elemente nagu tatamimatid, bambus, bonsaid, kirsipuud, jaapani vahtrad, laternad, jne. Samas ka tavalised, kaasaegsed majad on ilusad – lihtsad, minimalistlikud, funktsionaalsed. Poes ei viska kassapidaja sinu oste suvaliselt läbisegi kilekotti, vaid laob nad sinna kiiresti ja hoolega nagu bento-karpi. Mitte kusagil ei vedele prahti, miski ei ole lohakas ega räpakas.

Viisakus ja abivalmidus. Jaapanlased arvestavad teistega, ja kogu nende käitumine on suunatud sellele et kõigil oleks hea ja õhkkond oleks harmooniline ja meeldiv. Tänavatel ega ühistranspordis ei ole trügimist, hääle tõstmist, mobiiltelefoniga rääkimist (ega ka mitte lakkamatut telefonide pinisemist), käigu pealt söömist, jne. Ainsad „offenderid“ on turistid, kuid isegi neile hakkab jaapani viisakus mõne päevaga külge 😊. Ja tõesti – kui sa seisad rongijaamas natuke segaduses näoga, siis tuleb mööduv ülikonnas ärimees küsima, kas ta saab sind aidata!

*Megaodav ja megahea, tellida automaadist!*

Söök. Kõik on lihtsalt NII HEA! Minul ei olnud kogu reisi jooksul mitte ühtegi halba, ega isegi mitte keskpärast, söögielamust. Lemmikuteks olid yakiniku (Jaapani grill, kus sa ise laual oleval väikesel söegrillil või kuumal plaadil enda lihaviile küpsetad), okonomiyaki (pannkoogi ja omleti vahepealne toode, mis samuti valmib kuumal plaadil sööja ees), ja onigiri (erinevate täidistega riisipallid – nt tuna mayo, chicken mayo, egg, jne) mida sai 1-2 euro eest igast nurgapealsest poest. Kallite restoranide asemel meeldisid meile väikesed odavad urkad 😊, kus tellid odava (aga imemaitsva) toidu spetsiaalselst automaadist ja see jõuab sinu ette lauale paari minutiga. Ja eraldi esiletõstmist väärivad ka kohalikud convenience poed: 7 Eleven, Lawson, Family Mart, mis asuvad sõna otseses mõttes igal pool ja on lahti sageli ööpäev läbi, ja kust saab väga odava raha eest väga suurepäraselt süüa. Selle postituse pildid ongi spetsiaalselt toidule pühendatud 😉

Ühistransport. Nauding omaette 😊 Kõigepealt muidugi shinkansen’id – kuulsad kiirrongid, mis sõidavad kuni 320km/h, on ülimugavad (suured, mugavad, avarad istmed laua, pistikute jms-ga), ja ülitäpsed (sõna otsese mõttes minuti täpsusega graafikus). Aga ka tavalised rongid ja metroo on väga lihtsalt navigeeritavad, soodsad, kiired ja täpsed.

Kohvikud. Oleme elukaaslasega suured kohvikute / kohvipoodide fännid, ja üritame alati leida põnevaid, unikaalseid ja esteetiliselt nauditavaid „speciality coffee“ kohti. Jaapanis olime nagu paradiisis. Leidsime imepisikesi, 1-2 lauaga kohti mis olid nii ära peidetud kõrvaltänavate nurgatagustesse, et pidime enne õige kohani jõudmist teed küsima; disainiauhinna väärilisi klaasist – puidust – bambusest õhulisi ja avaraid imekauneid kohvikuid; kohvipoode kus kohvi serveeriti tatami-matil istudes ja vaatega tillukesse Jaapani aeda.

Jaapani aiad ja pargid – taas omaette kunstiteosed. Erksad erinevates värvitoonides lilled ja põõsad, unikaalselt kujundatud puud (punaste lehtedega jaapani vahtrast kuni väändunud mägimändide, kõrguvate bambusesalude ja loomulikult õitsvate kirsipuudeni), vulisevad ojad ja väikesed kosed, käänduvad teerajad, varjulised teepaviljonid... Rõõm silmadele ning rahu ja harmoonia hingele.

Jaapani WC-d! 😊 Esiteks see, et 90% kohtadest on tualetid soojendatud prill-laua ja rohkete tehnoloogiliste funktsoonidega (tagumiku pesu, kuivatus, jne 😊); aga ka see et avalikke tualette on igal pool, nad on alati tasuta ja alati ülipuhtad, korras, ja ilma pikkade järjekordadeta.

Tuntud „turistikatest“ meeldisid mulle kõige rohkem Kyoto ajalooline geisha-piirkond Gion (varahommikul kella 7 paiku, sest juba kella 8-st on turistide massid metsikud), Tokyo Shinjuku piirkonna õhtune sagin, ning Nijo ja Himeij kindlused ja neid ümbritsevad pargid ja aiad. Kuid tegelikult läksid kõige rohkem hinge täiesti juhuslikud avastused – tavaline kirsipuudest ümbritsetud, hommikuses päikesesäras suvaline tänav; väike kohvik kõrvaltänava nurgataguses; esimene natuke hirmutav yakiniku-õhtusöök (hirmutav kuna meil polnud aimugi mida selle grilliga peale hakata); ja põnevad kulinaarsed avastused 7 Eleven-is 😊.

Hea on elada unistades ja neid unistusi ellu viies.

Kirsiõied Jaapanis: ühe unistuse täitmine

Esimese üürikinnisvara saaga, osa I

Portfellistrateegia