Kas palgatööga on võimalik rikkaks saada?
Tallinna “city”
Okei, tegemist on natuke provotseeriva pealkirjaga, ja rikkus on nagunii subjektiivne mõiste. Aga tahan selles postituses lähemalt lahti kirjutada, kuidas ma ikkagi vähem kui 3 aastase investeerimisteekonna jooksul olen suutnud üles ehitada 300k+ portfelli.
Üldlevinud veendumus on, et palgatööga rikkaks ei saa, ja ainus variant suuremate summade kokku ajamiseks on ettevõtlus, või siis vähemalt ohtrad side-hustle’d ja lisateenistuse otsimine. Või kui tõesti palgatöö poole kiigata, siis ainus lootuskiir paistab IT valdkonnas, või ehk panganduses 😊
Minu isiklik kogemus on teistsugune. Olen klassikaline palgatöötaja, kes on jõudnud soliidse 6-kohalise aastase netosissetuleku numbrini. Ma ei tööta IT-s ega panganduses, vaid tavalises rahvusvahelises tarbekaupade firmas. Ettevõtja ei ole, ja side-hustle’d piirduvad hobi korras Naisinvestorite Klubis õpigruppide juhtimisega (mõnisada eurot aastas).
Mina alustasin oma karjääri turundusassistendina meie firma Eesti kontoris, ja minu esimeseks ülesandeks oli erinevate turundusmaterjalide tõlkimine inglise keelest eesti keelde. Praegu olen ma 4 Lääne-Euroopa riigi tegevjuht. Minu aastane sissetulek on 20 aastase perioodi jooksul kasvanud 22 korda. Kuidas mul on õnnestunud sellist karjääri teha ja selline sissetulekute kasv saavutada?
Esiteks: proaktiivsus. Enamus inimesi teab ja saab aru, kui midagi on valesti, midagi saaks teha teisiti / paremini, midagi oleks vaja muuta. Aga enamus inimesi ei taha seda reaalselt teha, või vähemalt mitte olla see eestvedaja kes ütleb, et okei, nüüd teeme nii või naa. Ilmselt oleme me kõik nii töö- kui eraelus lugematuid kordi olnud olukorras, kus kõik millegi üle nurisevad aga mitte midagi ei muutu, või osalenud vestlustes et „võiks seda teha“, ilma et keegi reaalselt midagi teeks. Mina olen olnud see inimene, kes ei jaksa kaua kannatada 😊, ja seetõttu haarab ohjad ja hakkab tegema.
Teiseks: suur tahtmine teha asju hästi, ja valmidus selleks panustada nii aega kui energiat. Oma tööelu algusaastatel olin ilmselt perfektsionist, kes võis mingit presentatsiooni 10 korda ümber teha ja lõputult viimistleda. Tegelikult perfektsionism on saatanast 😊 ja pigem tagasihoidev jõud (viies progressi puudumiseni), aga kindlasti alguses see aitas mind, kuna minu tehtud asjad olid hästi tehtud asjad, ja minu ülemused võisid mind usaldada ja minu peale kindlad olla. Samuti olin esimesed 10-15 aastat oma tööelust paras töönarkomaan, kelle jaoks 10-12 tunnised tööpäevad ei olnud mingi probleem. Ja ma tegin neid tööpäevi rõõmuga, kuna see oli minu jaoks põnev ja arendav väljakutse (ning mul olid ka ägedad kolleegid kellega õhtul kell 8 kontoris take-awayd tellida oli fun 😊). Praegu vaatan sellele punktile (perfektsionism ja töönarkomaania) vastandlike tunnetega; usun et see on midagi mis aitab karjääri alguses, aga sellesse ei peaks liiga kauaks kinni jääma.
Kolmandaks: julgus. Alustuseks lihtsalt julgus oma suu lahti teha 😊 – olgu siis selleks et arvamust avaldada, mingil teemal kaasa rääkida või lihtsalt küsimust esitada. Jällegi – ilmselt me kõik oleme olnud koosolekutel kus enamik osalejaid on lihtsalt passiivsed kuulajad, kes ei avalda ühtegi seisukohta ega küsi ühtegi küsimust. Minu jaoks selline passiivsus on isegi kergelt ärritav, tekitades küsimuse et miks sa siin üldse oled, kui sul midagi panustada ei ole. Järgmisel tasemel – julgus võtta vastu otsuseid, julgus võtta vastutust, ning ka julgus katsetada, eksperimenteerida, teha vigu ja siis neid vigu avalikult tunnistada. Ja lõpetuseks – julgus võtta vastu uusi väljakutseid ja kõrgemaid ametikohti, isegi kui sa nendeks päris valmis ei ole.
Neljandaks: emotsionaalne intelligentsus, või lihtsamalt öeldes – ole normaalne inimene 😊. Minu jaoks on teistega suheldes oluline empaatia ja lugupidamine; isegi kui ma mingil teemal olen täiesti vastupidisel seisukohal, üritan alati panna ennast teise inimese olukorda, aru saada ja mõista miks ta mingil viisil mõtleb või käitub. Üritan alati teisi kohelda nii, nagu ma tahan et mind koheldaks. Ma ei ole kindlasti täiuslik, aga annan oma parima vältimaks õelust, tigedust, teistele haiget tegemist või „koha kätte näitamist“. See ei tähenda kindlasti et alati oleksin kõigega nõus, kedagi või midagi ei kritiseeriks, või isegi mõnikord päris otsekoheselt ja karmilt ei ütleks. Kuid ma usun, et seda kõike on võimalik teha heatahtlikult ja lugupidavalt. Selline suhtumine on mul aidanud luua läbi aastate häid ja usalduslikke suhteid nii alluvate, kolleegide, kui erineva taseme ülemustega.
Lõpetuseks veel väga praktilise nurga alt – minu karjäärile ja sissetulekule on väga palju aidanud kaasa see, et olen valmis olnud kolima töö tõttu teistesse riikidesse. Praeguseks olen lisaks Eestile elanud Poolas, Leedus, Ukrainas ja Saksamaal, ning vastutanud veel ligi 10 erineva riigi eest. See on võimaldanud „hüppeid“ karjääris – näiteks osakonna juhi kohalt liikuda tegevjuhi kohale, ja ühe riigi tasemelt liikuda riikide grupi tasemele.
Rahaliselt kõige parem variant on, kui firma pakub sulle nn „expat“ lepingut – see tähendab, et välisriigis makstakse sulle väga paljud asjad kinni (kolimisega seotud kulud, eluasemekulud, kommunaalid, mingis ulatuses ka aeg-ajalt koju lendamine). Samuti lisatasu või kompensatsioon näiteks erineva elatustaseme tõttu sihtriigis. Ja firma toetab ka selliseid asju nagu näiteks pangakonto avamine, korteri otsimine ja tuludeklaratsiooni esitamine. Natuke vähem soodne variant on „localization“ – siis saab sinust tavaline välisriigi lepinguga töötaja, ja nii palju asju sulle kinni ei maksta 😊, kuid teatud tugiteenused ja kompensatsioonid on ka sel juhul.
Lõpetuseks – kui suur osa on olnud lihtsalt õnnel või „vedamisel“? Paar päeva tagasi oli meil ühes minu kahest mastermind grupist sel teemal päris elav arutelu, ja mõtlesin selle üle pikalt ja põhjalikult. Ma arvan, et minu puhul võib „õnneks“ lugeda kahte asja. Esiteks – ja olen seda öeldes päris otsekohene – usun, et mul on mingid isiklikud kaasasündinud eeldused, eelkõige taibukus 😊 Ma saan asjadele ruttu pihta ja õpin kiiresti, ei ole „kõige nürim kriit karbis“. See on kindlasti aidanud, kuna on võimaldanud õppida uusi asju, vahetada valdkondi ja hoomata erinevaid teemasid finantsidest inimeste juhtimiseni. Teiseks – karjääri jooksul on minu teele sattunud paar väga head ülemust, kes on mind tagant torkinud, mulle väljakutseid ette söötnud, ja teiselt poolt mind ka „promonud“ ja mulle uusi võimalusi pakkunud. Ilmselt ilma nendeta oleks teekond olnud aeglasem. Muud suurt „vedamist“ ei oska välja tuua – ei ole saanud tööle tutvuse kaudu, ei ole rikkast perest, ega ka mitte mingi erakordse kaasasündinud talendiga 😊.
Kokkuvõtteks: ma usun, et minu kogemus näitab, et jah – ka tavalise palgatöötajana on võimalik jõuda väga heade palganumbriteni; aga kahtlemata peab selleks eriti teekonna algusaastatel ka keskmisest oluliselt rohkem pingutama ja panustama, ning samuti olema valmis vastu võtma hirmutavaid väljakutseid – olgu selleks spetsialistist juhiks liikumine või välismaale kolimine.
