Minu unistuste „bucket list“ on aja jooksul kasvanud ja arenenud, ja ilmselt on ta ka tulevikus pidevas muutumises. Siiski, mõned suured asjad on seal olnud juba nii kaua kui ma teadlikult mäletan, ja üht-teist on ka juba ära tehtud. Mis on „bucket listis“ praegu – aasta 2023 alguses?

Esiteks suur pilt – minu unistuste elustiil üldisemalt. Mõne aasta pärast tahaksin olla olukorras, kus raha eest töö tegemine on valik, mitte paratamatus. Kus ma oleksin vaba valima mida, kui palju, ja kus ma tööna teen. Ma tahaksin töötada umbes 20 tundi nädalas tavapärase 40 asemel; ning et minu töö teeks reaalselt maailma mingil viisil paremaks. Kindlasti peaks töö olema asukohast ja ajast sõltumatu – et ma saaksin seda teha soovi korral näiteks laupäeval arvutiga Hispaania tänavakohvikus istudes 😊

Teiseks – reisid. Olen juba mitmes postituses kirjutanud, et reisimine on minu suur kirg ja kõige suurem õnne ja emotsioonide allikas. Loomulikult on väga suur osa minu unistustest just reisimisega seotud. Siin kirjutan valikuliselt mõnest suuremast unistusest.

Kui peaksin hoobilt ütlema ainult ühe asja, siis jääksin jänni kahe variandi vahel valides: road-trip läbi Ameerika, ning kirsiõite hooaeg Jaapanis. Hea uudis on see, et Ameerika road-trip on päris mitmel korral juba reaalsuseks saanud. Oleme elukaaslasega läbi sõitnud USA lääneranniku Los Angelesest Seattle-ni; teinud 2 erinevat tuuri USA keskel (Montana – Wyoming – Utah ja Illinois – Michigan – Minnesota – Põhja-ja Lõuna-Dakota – Colorado); sõitnud mitu erinevat lühemat ja pikemat juppi mööda Idarannikut ja USA kaguosa (muuhulgas Tenneseest läbi Missisipi, Louisiana, Alabama ja Florida kuni Key Westini välja). Kõik need on olnud fantastilised elamused, mida tahaks veelgi rohkem kogeda. USA unistuste osas on nüüd järjekorras kaks äärmust – Alaska ja Texas; samuti tahaksin suure unistusena katsetada pikemaajalist (3-6 kuud) vanlife projekti.

Ja teine suur unistuste reis – kirsiõied Jaapanis – on kohe-kohe teoks saamas sel kevadel.

Peale USA-t ja Jaapanit on suuremateks unistusteks veel Argentiina (sh Patagoonia), Madagascar, Uus-Meremaa, Hawaii, Assoorid, ja Orient Express rongireis.

Kolmandaks – väike teine kodu Hispaanias. See unistus on kerkinud päevakorda viimase paari aasta jooksul. Pikemas perspektiivis kujutan ette väikest armast minimaja kuskil Mallorcal, ümbritsetuna oliivi-, sidruni- ja apelsinipuudest. Kuid kuna kogu maaostu ja maja püstitamisega seonduv tundub praegu veel liiga suure ja hirmutava projektina, siis vaheetapina uurime lihtsamat varianti – väike korter, mida saaksime talvel ise kasutada ja turisimihooajal välja rentida. Hetkel on südamesse pugenud Valencia, aga välistatud ei ole ka teised variandid.

Neljandaks – võiksin seda vist nimetada „varia“ kategooriaks, kuna siin on rida erinevaid kogemusi ja elamusi. Näiteks: õppida mõnda aega (nt suvekursus vms) mõnes maailma tippülikoolis nagu Harvard või Oxford; teha läbi mõni pikk ja füüsiliselt väljakutsuv matk (inspriatsiooniks nt Pacific Crest Trail); elada aastake New York-is; jms.

Lõpetuseks: minu maailmas on unistus esimene samm, ja järgmine samm on eesmärk. Ma ei taha, et need unistused jäävadki igaveseks mõttesse või paberile; nad on konkreetsed eesmärgid mille nimel ma töötan ja mida ma jõudumööda ellu viin. Eeldades, et meil kõikil on üks ja ainuke elu – olgu see elu siis tõeliselt äge!