Nädala eest jõudsin tagasi oma 14-ndalt Ameerika reisilt ja 7-ndalt roadtripilt. Ning viimasel ajal olen pealkirjas esitatud küsimusele päris mitu korda vastama pidanud 😊

Niisiis – mis värk mul selle Ameerikaga on? Miks ma üha uuesti sinna tagasi kipun? Seda ei olegi nii lihtne seletada – suures osas on see ilmselt mingi ajukeemia, nagu armastus 😊 – osaliselt sa oskad seda põhjendada, aga mingil määral on see lihtsalt tunne. Esimest korda sattusin Ameerikasse vist 2010 – tegemist oli tööreisiga New Yorki. Minu jaoks oli see tõesti nagu armastus esimesest pilgust. Ma ei mäleta enam selle reisi detaile, aga mäletan väga selgesti seda TUNNET, mis mind valdas esimest korda Times Squarel seistes – meeletu, kõikehõlmav vabadus, energia ja õnn. New Yorkis olen nüüdseks kokku käinud 10-l korral, ja see tunne ei vähene. Viimastel kordadel on see juba peaaegu nagu koju tulek – ei ole enam mingit vajadust „turistikaid“ asju teha, kõik on tehtud, aga ma ei väsi kunagi lihtsalt mööda selle linna nurgataguseid ringi kolamast.

Ja siis need roadripid. Esimeseks roadtripiks võib lugeda veel suhteliselt tagasihoidlikku Washington – Atlantic City – New Haven/Yale – New York tuuri aastal 2015. Sellele järgnesid Washington – Virginia – Põhja- ja Lõuna-Carolina – Georgia – New York aastal 2016, Montana – Wyoming – Utah aastal 2017, Tennessee – Mississipi – Louisiana – Alabama – Florida aastal 2018, Läänerannik Los Angelesest Seattleni aastal 2019, Chicago – Wisconsin – Minnessota – Põhja-ja Lõuna-Dakota – Colorado aastal 2022, ja nüüd siis New England aastal 2024. Minu jaoks on need roadtripid seiklused, ja just sellistel reisidel tunnen ma rohkem kui kusagil mujal tunnet, et olen tõesti „ära“, täiesti teises maailmas. Ilmselt aitab siin kaasa ka suur ajavahe Euroopaga, mis veelgi enam „eraldab“ sind kodu- ja tööelus toimuvast.

Meie äsja lõppenud reis kestas 2 nädalat ja kulges marsuudil New York – New Haven (sinna sõitsime rongiga ja sealt võtsime auto) – Newport – Martha’s Vineyard – Salem – Portland – Bar Harbor – Franconia Notch rahvuspark – Catskills mäed – New Haven. Allpool üritan selle roadtripi abil seletada, mis mulle siis ikkagi nii väga seal Ameerikas meeldib 😊

Vabaduse ja liikumise tunne. Ma ei ole muidu eriline autosõidu fanatt, aga Ameerika on erandiks. Lihtsalt see tunne, et sa istud autoroolis ja kulged ühest kohast teise – omas tempos, soovi korral peatudes, bensujaamades jalgu sirutades ja soovi korral marsruuti muutes... Minu jaoks pure love! Seekordsest reisist umbes pool kulges mööda Atlandi ookeani rannikut ja läbi sealsete suuremate ja väiksemate linnakeste, teine pool „sisemaal“, kus vältisime suuri kiirteid ja nautisime laugelt looklevaid väiksemaid teid läbi ürgsete lehtpuumetsade ja loodusparkide. Kokku umbes 2000km sõitu.

Loodus. Meie reisi üheks meeldejäävamaks osaks oli Acadia rahvuspargi külastus Maine osariigis. Tegime seal kaks paaritunnist matka. Esimest korda läksime parki päevasel ajal, ja kuigi loodus oli vaimustav, jäi elamus mõnevõrra nõrgemaks suurte rahvamasside tõttu. Oli umbes nagu Viru raba koroonapandeemia kõrghetkedel 😊, pidev inimeste voorimine. Seetõttu otsustasime teha uue katse järgmise päeva varahommikul – ärkasime kell 6, olime pargis enne 7-t ja see oli juba täiesti teine elamus. Vaikus, rahu, järvel rulluvad udulaamad, kastesed ämblikuvõrgud... Paari tunni jooksul kohtasime üksikuid inimesi, kuid pargist lahkudes oli parkimisplats juba autosid täis.

Linnad – nii väikesed kui suured! Lisaks New Yorkile külastasime selle reisi jooksul ainult ühte suuremat linna – Portlandi, millest jäi väga positiivne mulje. Aga selle reisi staarid olid kahtlemata erinevad väikelinnad. Minu jaoks kõige suurem „vau“ oli Martha’s Vineyard – saar Atlandi ookeanis (läksime sinna praamiga), mille väikelinnad Edgartown ja Oak Bluffs olid sõna otsese mõttes nagu muinasjuturaamatust välja võetud. Imeilusad väikesed majad lilledesse mattunud verandade ja lehvivate USA lippudega, roheline muru, valged lippaiad, särav päike, vaiksed tänavad, iga nurga tagant avanevad vaated ookeanile. No lihtsalt kirjeldamatult ilus! Veetsime Edgartownis ka ühe öö pisikeses butiikhotellis, mis oli elamus omaette. Aga kogu New Englandi rannaäär on täis piltpostkaardi-väärilisi linnakesi.

Söök. Jah, te lugesite õieti, mulle meelib Ameerika söök! 😊 Minu peas iga osariigiga seostub midagi, ja Maine puhul on selleks seoseks lobster 😊, ehk maakeeli homaar. Seega oli homaari söömine meie plaanides peaaegu number üks kohal. Kohati tundub, et kogu Maine osariik ongi homaaridele üles ehitatud – neid saab igal pool. Kõige ikoonilisem on „lobster roll“ – põhimõtteliselt nagu homaaritäidisega hot-dog. Oli küll hea. Teiseks selle piirkonna „must have“ toiduks on clam chowder – midagi natuke soome lõhesupi taolist, selline rammus, koorene mereandide ja kartuliga supp. Kolmanda koha pälvivad Ameerika pirukad – suured, ümmargused, rikkaliku ülimaitsva täidisega, nagu nt mustika või kirsi. Ja ükski roadrip ei oleks täiuslik ilma hommikusöögita diner-is, kus taldrikutäis sisaldab ilmselt terve päeva jagu kaloreid ja ettekandja käib regulaarselt kohvikannuga kontrollimas, ega su kruus tühjemaks pole jäänud.

Inimesed. Veelkord lugesite õieti 😊, mulle meeldivad ameeriklased! Oma reisidel oleme kohanud lõviosas ainult avatud, sõbralikke, naeratavaid ja sageli siiralt uudishimulikke ja abivalmis inimesi. Oleme olnud olukorras kus in the middle of nowhere rehv katki läheb, ja möödasõitev kodanik omaalgatuslikult kinni peab et aidata meil rehvi vahetada; ning olukorras kus B&B tüüpi majutusasutust haldav abielupaar kutsub meie osalema oma sõprade-naabrite kogukonna üritusel. Kõik tahavad alati teada, kust me pärit oleme, ja Eesti tekitab suurt elevust. Seekordsel reisil näiteks elasime Catskills mägedes ühes ski-lodge tüüpi kohas, kus oli rahvale pakkuda „eesti saun“ 😊 – personal oli üliõnnelik et nad esimest korda oma silmaga päris eestlast näevad. Meelde jäi ka moment, kui ma ühte piltpostkaardi-taolist maja pildistasin, märkamata et vanapaar istub lillede vahel verandal. Selle asemel, et mind oma maja pildistamise eest hurjutada, kutsusid nad mind verandale, uurisid kust ma tulen, palusid maja iga nurga alt pildistada 😊, ning avaldasid lootust et Trump valimisi ei võida ja USA ikka edasi Ukrainat toetab.

Lõpetuseks mõned fotod. I’ll be back!