Müümise ja loobumise vaevused

Whitstable (Inglismaa) juulis 2025 - ei ole kuidagi postituse sisuga seotud ;)

Seekord kirjutan teemal, mis mul juba pikemat aega peas keerleb, aga mida mul on kuidagi keeruline konkreetseteks ja selgeteks lauseteks vormista 😊 Nimelt investeeringute müümine, võimalikest investeeringutest loobumine, miks see kõik minu jaoks nii pagana raske on ja kuidas ma üritan selle raskusega siiski tegeleda.

Nüüdseks juba ligi 5 aastat aktiivselt investeerimisega tegelenuna võin öelda, et ostmisega mul probleeme ei ole, ning ka turulanguses on närv tugev. Mul ei ole üldse raske näha punast värvi, langusperioodidel ostan kõvasti, sealhulgas mõnikord ka marginlaenu võttes (vt üle-eelmine postitus). Samas on mul miskipärast kohutavalt raske investeeringuid müüa. Samuti tunnen päris sageli FOMO-t mis nagu sunniks iga rongi peale hüppama – seega on raske ka lihtsalt käte peal istuda ja lasta „võimalustel“ mööda minna.

Kõige raskem on müüa aktsiaid, mis on sügavas miinuses. „Võitjate“ puhul on mul paar edukat müügiotsust ette näidata. Näiteks THO – sisenesin jupi kaupa 2021 aasta algusest kuni sügiseni, keskmiseks ostuhinnaks jäi 80$. Teesiks oli – tugev, hetkel väga heade majandustulemustega ettevõte mis oli tugevalt alahinnatud (P/E 3-4 ringis). Müüsin 2023 aasta suve lõpus hinnaga 108$, kui P/E suhtarv oli 15 ringis, käibed ja kasumid hakkasid langema. Pärast seda on aktsia üles-alla pendeldanud ja kirjutamise hetkel tagasi 2 aasta taguse hinna juures. Tol hetkel sai tehtud ilusti läbimõeldud kasumi võtmise otsus valuatsiooni pealt – kuna teesiks oli alahinnatud aktsia, siis kolmekordistunud P/E juures see tees enam ei pidanud.

Paraku vastupidiseid näiteid on rohkem 😊. Selle aasta üheks eesmärgiks oli mul porfelli puhastamine – seega viimaste kuude jooksul olen oma positsioonid ükshaaval üle vaadanud ja enda jaoks müügiotsused läbi mõelnud. Selle postituse mustandi kirjutasin tegelikult juuni alguses, aga tookord jäi lõpetamata ja nüüd – augusti keskel – on hea meel raporteerida et mõned kaotajad on selle 2 kuu jooksul juba müüdud. Hetke seis siis allpool.

BABA. Ostsin 2021. aasta sügisel „langevat nuga“. Olin ise täiesti algaja (1 aasta investeerimiskogemust ja paar kuud välisbörsil), tol ajal ei mõelnud ma läbi mingeid teese ega teinud analüüsi, ostsin puhtalt teiste soovituste järgi. Keskmiseks ostuhinnaks oli 150$ ja olen siiamaani miinuses (kirjutamise hetkel hind 122$ ringis). Kevadel panin sisse müügiorderi 150$ peale – et kui nulli jõuan, siis väljun. Samas märtsis jõudis hind sellele väga lähedale – 149$ juurde – ja tol hetkel ma ei müünud. No tegelikult täiesti mõttetu sendisaagimine 😊 – oleksin oma koguse 60tk juures siis 60$ lauale jätnud, mis on täielik mitte midagi nii minu portfelli suuruse kui ka möödunud 3,5 aasta kontekstis. Ma ei oska seda ratsionaalselt seletada 😊, aga ootan endiselt 150$ saabumist. Enese lohutamiseks ütlen, et vähemalt (a) order on reaaselt sisestatud seda hetke ootama, ja (b) fundamentaalide järgi on BABA „buy“ 1 aasta price targetiga 151$, hetkel mõõduka P/E 16 juures. Ehk siis nagu ei ole ebareaalne oodata et hind taastub lähitulevikus.

BIRD. See on minu „fänniaktsia feil“. Allbirds toodab ÜLImugavaid naturaalsetest materjalidsest vabaajajalatseid, ja ma olen tõesti hardcore toodete fänn ja kannan neid sõna otsesest mõttes iga päev, välja arvatud südatalvel. Allbirdsi IPO toimus novembris 2021 (enam-vähem pullituru tipus) hinnaga 15$, ning esimesel kauplemispäeval lendas hind korraks isegi üle 30$. Seejärel algas langus – juba kuu aja pärast oli aktsia IPO-hinnast läbi kukkunud, ja jätkas kukkumist. Mina ostsin aktsiat 2022 aasta kevadel, kui hind oli 5$ ringis. Sel ajal olin juba oma esimesed investeerimisteesid kirja pannud, aga BIRDi ostsin veel ilma teesita – enam-vähem „tunde“ pealt, et nii äge brand ja no ega see hind palju rohkem ikka ei kuku 😊 Paraku tuli välja, et kukkus küll, ja mitte vähe. Lisaks hakkas logisema ka ettevõtte seni plekitu tundunud edulugu – kohe-kohe kasumisse jõudmise asemel hakkas kahjum majandusolukorra halvenedes kvartalist kvartalisse suurenema, ning kõige krooniks pöördus ka jõudsalt kasvanud käive 2022 aasta lõpul langustrendi. 2023. aastal vahetas ettevõte osaliselt juhtkonda ning võttis strateegias fookuse efektiivsusele ja kasumlikkuse saavutamisele. Enda jaoks mõtlesin teesi läbi 2023 aasta sügisel – otsustasin, et annan neile 2 aastat aega tulemusi ümber pöörata. Nüüd vaatasin seisu uuesti üle peale 1. kvartali tulemusi. Hetkel on käive veel languses, aga juhtkond kõlab väga enesekindlalt et transformatsiooniplaan töötab ja selle aasta lõpus pöördutakse kasvule. Elame – näeme – annan neile plaani kohaselt veel pool aastat aega 😊. Praeguse seisuga on positsioon -89% (tasub ka märkida et aktsa tegi mingi hetk läbi 20:1 reverse spliti, seetõttu hetkel kaupleb 7$ juures).

NIO. Suhteliselt sama lugu mis BABA-ga. Samuti sisenesin 2021 lõpus „haibi“ mõjul – tol hetkel Finanstsvabaduse discordis kõik rääkisid NIOst. Taas kord mingit analüüsi ise ei teinud, algeliseks emotsioonidel põhinevaks „teesiks“ oli et „järgmine Tesla“. Minu ostuhind oli 28$, ja lõpuks tegin südame kõvaks ja müüsin juuli esimeses pooles 4$ juures, ehk siis -86% kaotust. Õnneks oli seekord tegemist algusest peale väikese positsiooniga – seega absoluutsummas on miinuseks umbes 1200$. Kuigi hetkel kaupleb NIO veidi kõrgemal, 4.5$ juures, ei tunne ma mingit kahetsust – hea et lahti sai.

Funderbeam. No siin ei ole muud teha kui lihtsalt kahe käega peast kinni hoida, vaieldamatult minu investeerimiskarjääri suurim feil. Kõik sai lõplikult maha müüdud juuni lõpus ja kontogi kinni pandud; nagu 2. kvarali kokkuvõttes kirjutasin, jäi lõplikuks kaotuseks umbes 22k EUR (sisse sai alustajana pandud üle 26k EUR ja lõpuks tagasi sain 4k EUR). Viimased ostud tegin jaanuaris 2022, ja sealt edasi portfell lihtsalt vaikselt sulas. Poolaastate kaupa poolaasta lõpu seisuga:

I poolaasta 2022: 18k EUR

II poolaasta 2022: 12k EUR

I poolaasta 2023: 9k EUR

II poolaasta 2023: 7k EUR

2024. aastal tegin juba mõned müügid (ja elasin läbi mõned pankrotid ning platvormilt ära viimised), aga lõpuks suutsin ikkagi viimasta positsioonidega kummi venitada juunini 2025. Nende 3,5 aasta jooksul mu mõtteprotsessi staadiumid olid umbes sellised:

- see on ajutine, „õiged“ investorid paanikamüüki ei tee

- start-up’idega tuleb mängida pikka mängu, 10 aasta pärast vaatame

- no ega ta nüüd rohkem ikka ei kuku

- nüüd ta on juba nii palju kukkunud, et et praegu müüa ei ole mõtet

Kord kvartalis vaatasin oma portfellis olevate ettevõtete tulemustele lähemalt peale ka, ja lõpuks see aitas müügiotsuseid teha. Enamike ettevõtete puhul, kes 2020-2021 „buumiajal“ tõesti kiiresti kasvasid, hakkasid mõne aasta pärast kasvunumbrid kärbuma ja paljudel isegi käibed kukkuma. Selge see, et siis enam „kasvuettevõtte“ tees mingi nipiga vett ei pea. Teine müügiotsuse argument oli see, et lõpuks olid mulle alles jäänud positsioonid lihtsalt nii väikesed (isegi kui ettevõtted ise, nagu Silen ja Ööd, tegid korralikke tulemusi), et need muutusid minu portfelli kontekstis mõttetuks. Ei ole vaja exceli ridu ja ajuenergiat raisata positsioonidele, mis ei moodusta portfellist isegi mitte 0,1%. Ja kolmadaks argumendiks platvormi risk – Funderbeamist on saanud suhteliselt „surnud“ koht, ja mul on raske näha et sealt veel mingi suur edulugu võiks tulla.

Kokkuvõtteks – kaotusi tunnistada on raske, ja ikka loodad et langused on ajutised ja ehk läheb paremaks. Mõnikord võib see nii ka olla – tugevate, suurte, hästi juhitud ja soliidsete majandustulemustega ettevõtete puhul kindlasti (ajutine) aktsiahinna langus on pigem ostu-, mitte müügisignaal. Aga oluline ongi vahet teha, kas probleem on ainult aktsia hinnas või ettevõtte enda tegevuses ja tulemustes. Kindlasti on mul siin veel arenemisruumi kõvasti, aga tasapisi harjutan seda loobumise kunsti.