Alates 26. detsembrist oleme elukaaslasega uhked Hispaania kinnisvara omanikud! Tehing toimus ilma meie kohalolekuta – meid esindas selleks volitatud kohalik jurist Maria. Ise lendasime kohale päev hiljem, ja korjasime oma võtmed advokaadibüroost üles. Seega on seljataga esimene öö meie uues korteris.

Aga kõigest järjekorras. Eelmisest postitusest saadik oleme enam-vähem lihtsalt ootel olnud, kuni Maria asju on ajanud. Omalt poolt viisin lõpule laenutehingu Swedbankiga – sain laenuraha kontole ja kohe ka juristi arvele edasi kantud. Hispaanias asi nimelt käib nii, et kogu raha läheb juristi kontole, kes siis tehingu lõpuleviimisel selle müüjale edasi kannab.

Lõplikuks lisakulude summaks tuli 9.8% korteri müügihinnast, sellest suurema osa (7%) moodustab kinnisvara omanikuvahetuse maks (trasfer tax), ülejäänud on notari tasu, maa-ameti (Land registry) tasu, juristi teenustasu ja veel paar väikest asja, nagu näiteks kohaliku testamendi vormistamine.

Jurist Maria soovitas meile ka kindlustusagendi, kelle kaudu oma korterile kindlustuse tegime (summad sarnases suurusjärgus Eestiga). Samuti korraldas ta meile kontakti kohaliku Sabadell pangaga, et saaksime avada Hispaania pangakonto. See on oluline kommunaalide maksmiseks – siin nimelt kommunaalarved lähevad kontolt automaatselt maha „direct debit“ maksetena. Tulevikus on sama konto ilmselt vajalik ka lühiajalise rendi tulude kogumiseks ning korrektselt vajalike maksude maksmiseks. Pangakonto avamisel selgus ebameeldiv üllatus – eestlased on sattunud mingisse „musta nimekirja“, ja konto avamine ei olegi nii lihtne. Minu elukaaslasega ei olnud mingit probleemi, aga minu osas öeldi et on vaja igasuguseid lisadokumente. Põhjenduseks mõnevõrra kummaliselt kõlav Venemaa sõda Ukrainas ja Balti riikide lähedus Venemaale. Alguses tahtsime teha ühise pangakonto, aga praegu siis tegime ainult elukaaslase nimele et asjad käima saada, ja uurime lähemalt kuidas minu nimi sinna hiljem juurde lisada.

Järgmise sammuna peaks Maria hoolitsema selle eest, et kõik kommunaalide lepingud meie nimele ümber vormistatakse; ning paralleelselt alustame korterile turismilitsentsi taotlemise protsessi. See pidavat aega võtma kuni 6 kuud ja ilmselt kirjutan sellest lõpuks veel ühe eraldi postituse.

Aga lõpetuseks ka mõtetest ja emotsioonidest 😊. Minu elukaaslane lendas kohale hommikuse lennuga, sai võtmed kätte ja kolis sisse. Mina lendasin ringiga läbi Helsinki, ja jõudsin Hispaaniasse natuke peale 5-t õhupoolikul. Esimesed tunnid möödusid enda sisse seadmise tähe all. Korter müüdi möbleeritult, ja eelmised omanikud ei võtnud kaasa sisuliselt mitte midagi – seega oli meil olemas juba suur osa koheselt vaja minevaid asju nugade-kahvlite ja muu selliseni välja. Siiski võtsime ette suuremat sorti poetuuri, et hankida nimekiri asju, alates hambapastast ning lõpetades fööni ja espressokannuni (hädavajalikud esmatarbekaubad! 😊). Lisaks selgus, et üht-teist tuleb hakata kohe korraldama – alates sellest, et korter tuleb põhjalikult koristada (ja ilmselt mingi hetk ka paar väiksemat sorti parandustööd läbi viia) kuni probleemini, et köögi kraanikausist ei lähe vesi korralikult alla. Aga küll jõuab!

Alles umbes kella 10 paiku õhtul jõudsime tähistamiseni – jalutasime oma eelmisel reisil meeldima hakanud restorani, võtsime kaks klaasi cava’t, ja andsime endale aru, et meie suur unistus ongi täitunud! Meil on pisike korter armsas Vahemere äärses linnakeses, mille aknast näeme viljadega koormatud apelsinipuid; me saame detsembri lõpus päevasel ajal kampsuniväel päikse käes välikohvikus istuda; minu siinne hommikujooksu marsruut kulgeb mööda mereäärset promenaadi, silme ees üle horisondi tõusev päike; ja tänavaid ehtivad jõulukaunistused on kinnitatud palmi- ja apelsinipuude külge. Tegelikult endalgi praegu natuke raske uskuda, et see mitu aastat unistustes mõlkunud ja selle aasta alguses kirja pandud eesmärk päriselt ka enne aasta lõppu täidetud sai. Igatahes päris ilus punkt aastale 2023!